Mai on olnud väga hea kolleeg ja kaaslane minu töös. Ta on äärmiselt diskreetne ning mitte liigselt uudishimulik. Teeb asjalikult oma tööd ja on alati abiks, kui näeb, et abi on vaja.
Leidsingi Mai kooliruume korrastamas ja muinasjutu- ja teaberaamatuid sorteerimas ning riiulitele sättimas. Ilusti korralikus rivis, seljad riiuliga tasa.
Kõik see on Mai. See on nii temalik. Tema ümber on kõik nii korras ja lihtne. Ka mina püüan korda hoida ja üsna tihti isegi, aga see püsib üsna lühikest aega. Juba jälle on mingid uued mõtted, uued tegevused peale tulnud ja käest ära pandud asjad kuhjuvad ja ladestuvad.
Kui ma sisse astusin, siis kogu ruum õhkas Mai rahulikust püsivusest ja kõigutamatusest. See on nii tuttav ja rahustav. See tunne meeldib mulle tema juures kõige enam. Ma rahunen tema läheduses, uinun nagu oleksin transis või nagu räägitaks unejuttu või antaks unerohtu. Aga samas liigun ma juba omapäi edasi, spontaanse ja mingil määral isegi kaootilise hooga.
Istusin maha, jälgisin Mai liigutusi ja mul oli tunne, et mul on siit veel üks guidline kaasa võtta.