„Ma tahaksin kõigepealt teada, kuidas sul koolis läheb?”
„Aah,” vastasin üllatunult, „See on õige küsimus, sest hetkel olen ma üsna nõutu. Teadmatuses, sest ma olen lõpetanud õpetamise teatud etapi ja miski peaks nagu järgnema. Aga ma ei ole kindel, kas minu õpilased minule järgnevad. Nad ei ole mulle sellest kuidagi märku andnud. Mu süda valutab, võibolla on midagi valesti läinud. Olen kuidagi valesti käitunud. Midagi kohatut öelnud. Kohatut selles mõttes, et ma olen neile oma tahet ja arvamust peale surunud. Igal juhul vaikus on. See kohutab ja madaldab mind! Ma ei saa rahu.”
Ella tõmbas hinge ja vaatas mind armastavalt.
„Kõik on hästi Freya! Sinu koolitus on läinud täpselt nii nagu sa plaanisid. Läinud täpselt nii nagu üks koolitus minema peab, millel on algus, puhang, edasiviimine, innustamine, osavõtlikkus ja lõpetamine. Mis kõige olulisem – sa valmistasid iga tunni ette vahetult enne seda, kui sa seda edastama hakkasid”
„Jah, ma tean seda , aga see on seotud minu jubeda kiirustamisega. Viimasel hetkel, kui ma pean õpilaste ette astuma – teen ma seda käigupealt. Ettevalmistus ei ole lõpetatudki, poole pealt astun õpilaste ette. Ma tean, et peaks vahe vahel olema. Peaks looduses käima, rahunema ja siis värskelt alustama. Aga nagu ikka jään ma alati ajahätta!”
„Aeg, Freya, aeg! Aeg võib olla kaks sekundit või viis minutit. Aeg on ka see kui sa suundud õpilaste ette. See on ka aeg. Kas sa usud seejuures, et on möödunud päev või tund või viis minutit – see on üks ja sama. Ja see on sinulik, sa oled selline. Kõik, mida sa edasi pead tegama tulevad sulle järjekorras tegutsedes meelde. Go on, Freya! Go on!
„Jaa, seda küll, aga kuidagi nii hirm on.”
„Mm, aga pole midagi teha! Võta see hirm vastu. Las ta olla. Eks hirm ole ka elu üks osa. Võta oma Jokker vastu.”
