Kevad. Ka kalender oli valmis end numbritena kevadet väljendama. Temperatuur oli väljas veel nullilähedane, lumi suuresti ära sulanud ja teed üsnagi haljad. Kuigi kohati libedad ja jääräbused.
Meil oli igapäevane rutiin väljas jalutamas käia. Nii nagu Uuelmaal inimestel kombeks.
Sellistel jalutuskäikudel Olime Oliveriga energeetiliselt seotud kui üks organism, üksteist tunnetades, üksteise sees. See oli ainuvõimalus teineteise lähedal olla.
Sellel pühapäeval oli järjekordselt päiksepaisteline ilm. Olime Tuisu ning Lauraga leppinud kokku saada ülikooli lähedal linnapargis.
Kell hakkaski juba sinnamaani jõudma ja seal nad olidki. Tervitasime, kallistasime ja jagasime omi uudiseid, tegemisi ja plaane. Seejärel liikus kumbki paar omasoodu.
Vaatasime Oliveriga noori ja nägime, et nende energeetiline side on üsna väline ja pinnapealne võrreldes meiega. Oli arusaadav, et Tuisk harjutas Laurat Maagiga elama tasapisi ja sujuvalt.
Mingil hetkel olime juba noored unustanud ja täielikus üksteise nautimises. Oliveris oli puhang tekkimas. Tuisk peatus järsult ümber keerates ja käratas isale: “Oliver, jäta!”
Vaatasime kõik kolm Tuisule otsa “Milles asi?”
“Milles asi?” küsis Laura.
“Aga, vot las Oliver seletab sulle, milles asi on!”
Oliver tõstis silmad taevasse, kogus ennast ja vaatas seejärel pehmelt Laura poole.
„Ei, pole vaja,” hüüatas Laura äkki taibates, „ma sain aru, hullumeelsed Maagid!” ja kiirustas meist eemale.
Tuisu käsi, mis oli Oliveri poole hoiatuseks tõstetud, langes aeglaselt ja mees liikus kui nõiutult oma naisele järele.
Mõne aja pärast kohtusime nendega uuesti. Laura õhetas ja noored olid – nagu noored ikka pärast esimesi tundepuhanguid paarina. Füüsiliselt küll mitte kokku puutudes, aga energeetiliselt vägagi.
Jõudsime üliõpilasrajooni ja meile ligines kamp tüdrukuid, kes kärarikkalt vadistasid ja silmadega meie mehi õgisid.
Oliver ja Tuisk tõstsid oma võimukad ja ülbed silmad nende poole, sundides tüdrukuid pilku maha lööma ja tempot tõstes meist mööduma. Vaatasid neile ähvardades järele ja lõpetasid siis muiates oma etenduse.
“Hullud Maagid!” hüüdis Laura minu kõrvale jõudes ja sosistas siis hingeldades: “Kuule, kas see hakkabki nüüd nii olema või?”
“Ma võin sulle õpetada kaitset peale panema,” sosistasin talle vastu.
“Eei…” hakkas Laura juba keelduma, kuid seletasin siis tema küünarnukist kinni võttes: “Kaitset teiste inimeste eest! Teiste silmade eest.”
“Aa,”ütles Laura “Jaa, see on päris hea, aga teinekord” ning liikus kui magnetiga oma mehe poole.
Mingi side nendel meestel siiski on. Võibolla samasugune side kui naisel naisega. Igaljuhul Oliver peatas mu, võttis piha ümbert kinni ning pööras mu järsult kodu poole. Liigutades meid kui ujukiga mööda jäiseid teeradu edasi.
Energia oli tõusnud juba peaaegu kurguni.
„Poodi!” jõudsin ma vaid hingeldada.
„Aahh… poodi!” ägas Oliver osatades ja pööras meid siis järsult poe poole. Mingi üleloomuliku jõuga sundis ta meid siiski normaalselt kõndima. Kohale jõudes olime üsna tasakaalukad.
Arvasin, et Oliver peatab energia, kuid ta ei nõustunud.
„Toit on siin,” ütles ta mulle läbi meditatsiooni, „see tasakaalustab meid.”
Sisenesime poodi kui ontlik abielupaaar kunagi.