Tulin täna oma Saaliga tuttavaks saama. Nädala pärast tantsitan siin inimesi.
“Tere, mu armas! Tere mu armas põrand, armas lagi ja aknad. Tere mu armsad taimed. Tere muusikakeskus!” Vaatasin resigneerunult neid klahve ja tulukesi. Aga olgu!
Võtsin oma kotist arvuti, asetasin peopesad tema külmade kaante vastu ja lootsin, et ta lepib selle kiirülessoojenemisega. Ühendasin juhtmed ning ta läkski kenasti tööle. Otsisin kataloogist oma valminud soundtracki ning lülitasin muusika sisse.
Wau – need suured kõlarid saali neljas nurgas – see on midagi ägedat. See on nii energiat sütitav!
Sättisin statiivi kaamera jaoks, et lühike filmiklipp reklaami tarvis filmida. Esitasin nii tasast, paisuvat kui ka rütmikamat muusikat. Kui ma tantsu video pealt vaatasin, siis ehmatasin ennast kangeks.
Olen harjunud tantsijaid mõnuga jälgima, kellel terve keha tantsib ja liigub. Aga minul liikus vaid ülakeha koos kätega. On see võimalik?
Mu nina langes norgu ja ma ei olnud kindel, kas ma tahan ennast näidata. Sisemine ärevus ja hirm tungisid peale. Istusin saali põrandale maha ja ootasin. Ootasin, et keegi ütleks mulle midagi. Jokker lasi ennast tükk aega oodata enne kui ilmus lodeval ükskõiksel moel. Toetas end aknalauale, tõusis siis ja istus samuti põrandale. Tõsines ja vaatas mulle kaugelt hämarast otsa.
“Mida sa siis ootad, Freya? Mhm? Kas sa loodad esineda ja vaatajaid võita, hinnanguid pälvida – kas on mõtet? Sa saad ise ka väga hästi aru, et ei tasu tantsu isegi alustada, kui sa kiitust ja kuulsust ootad. See Saal on enam väärt! Tõuse nüüd püsti, ära jama! Suru oma jalad põrandale, ole nagu puu. Ole nagu maa sees kasvanud kivi.”
Samas nipsutas Jokker oma sõrmi ja pani muusika uuesti mängima. Ma ei suutnud isegi tõusta. Jalad ja keha olid nagu põrandale kleebitud.
Kuid muusika äratas mu sisemise energia. Tõusis põrandalt vaagnasse, päiksepõimikusse, rinda, südamesse ja kurku. Keerutas suus, ninas ja põsesarnades. Tõusis kulmudeni ja lahvatas siis välja.
Ajasin end püsti ja tegin esimesed sammud. Energiat võttes ja andes ning ma ei hoolinud sellest mil viisil mu keha liigub. Mingil hetkel muutus muusika voolavamaks ja ma lasin põrandast lahti. Liikusin mööda saali vaikselt ja madalalt, libistades ja sujuvalt. Siis kiiremini, kiiremini, järsemate pööretega. Sikk-sakkidega. Tõusude ja mõõnadega. Jooksin, kuni kõik taevasse plahvatas.
Tõstsin oma kurgu ja pea kuklasse: “Yes!”
Jokker oli läinud. Lülitasin muusika välja. Kuna Saal oli kellegi teise korra järgi, siis jälgisin, et kõik esemed oma kohale tagasi saavad. Võtsin oma koti ja lahkusin talvesse.