Vana ilus kohvik, mis andis teada sildikesega, et ta on juba ligi sada viiskümmend aastat vana. Astusime trepikesest ülesse ja avasime ukse, mis tilises.
Meid võttis vastu soe mõnus magus toitev lõhn. Ilus helin ja sumin, inimeste jutustamine ja naer.
Valgustatud maitsvate kookide ja pirukatega vitriin tõmbas meid enda poole. Liginesime maiaste nägudega. Mis maitsvad asjad siin kõik on!
“Millist sa valid?” küsisin Kadri käest.
“Mul on jube kõht tühi! Issakene! Võtaksin kõigepealt selle salati, siis võtaksin ühe šampinjonidega piruka ja siis selle roheliste taimedega. Jaa! Ja siis võtaks veel magusaks selle ekleeri. See on sihuke kohev ja värske tundub. Ei! Hzzz … mmm, võibolla siiski selle mandliga. Mandlikoogi. See lausa tundub nagu sulaks juba seal taldriku peal magusast karmellist, šokolaadist ja mandlitest!”
Naeratasin “Hea valik! Ma võtan selle maasikate ja kallerdusega. Nagu sa ütled, need maasikad lausa sulavad seal kallerduse sees. Sulavad oma mahlasuses, oma seemnetes ja lõhnas. Vajuvad sinna kohevasse biskviidi sisse. Biskviit koheva ja rammusa kreemi sisse ja kreem karamelli pasta sisse. Ja pasta liivataigna riba sisse.”
Me ei pannudki tähele kui järjekord juba meieni jõudis.
“Mida teile?” küsis lahke müüja.
“Palun, siin on mu tütar. Tal on kõht väga tühi, tal on pikk nimekiri, tema alustab!”
Kadri heitis mulle korraks pilgu, “Jaa, ma palun kõigepealt üks salat!”
“Kas leivaga või ilma?”
“Oi ma… see leib tundub nii värske! Pange palun üks tükk leiba ka. Siis ma võtaksin selle spinatiga piruka, šampinjonidega piruka ja magustoiduks mandlikook palun!”
“Väga tore valik,” ütles müüja, “Siin on teie toit ja maiustus. Kas te soovite midagi peale juua?”
“Kas teil on ka üks suur kruus? Ma võtaks ühe suure kruusi kohvi. Suure portsu koorega ja kahe portsu suhkruga!”
Müüja muigas “Mul on tõesti üks suur kruus siin. Kui see teid ei häiri, need on rohkem töötajate kruusid, aga nad on puhtad, masinast läbi tulnud.”
“Jaa, palun!”
“Oo, mulle ka palun,” ütlesin Kadri jutule vahele, “See on tõesti vahva kruus!”
“Mul on siin pakkuda nelja sorti: tumesinine lumememmega, roosa punase päkapikuga, kollane õitsvate õunapuu õite ja lehtedega, piparkoogi alusel segamini…”
“Oi, palun mulle see õunapuuõite ja piparkoogisegu!” tundsin nagu oleks Ella juurde jõudnud. Ellal on tavaliselt niisugused trikid: õunapuuõied ja piparkoogipõhi! “ja paluksin siis selle maasikatega koogi samuti!”
“Aga meil on maasikakook ka piparkoogi põhja peal, kui see piparkoogipõhi teid nii kõnetas!”
“Tõesti?”
“Jah! Piparkoogi põhi ning samamoodi karamellikreem ja maasikad kastmes”
“Oi, see sobib suurepäraselt!”
Müüja pani kõik meile ilusti kandikule, lasi kohvimasinast meie kruusid ääreni täis ja suure šušinaga veel kooremütsi ka sinna peale.
“Suurepärane,” naersime Kadriga mõlemad, “Suur tänu! Palju me võlgneme?”
Tasusime arve ja liikusime oma kandamiga saali poole, et vaba lauda otsida. Kõik lauad olid kinni, aga üks siiski vabanes sel hetkel kui me sinna jõudsime. Neljane laud seekord. Perekond väikeste lastega tõusis lärmakalt.
Naeratasime neile ja istusime lauda.
…
“Vabandage, kas siin on need kaks kohta veel vaba?”…
Vot niisugune lugu ilmutas end mu salvestajasse. Mälu ja muljed tõusid kuskilt mineviku mälestustest…. Smile!
Kirjutan eelpool juttu veits edasi: …
Kui lõpuks Kadriga kohvikust välja saime ja uksepeal oma lauapartneritega hüvasti jätsime, jalutasime kuidagi värskes meeleolus ja tegutsemistuhinas tagasi keskväljaku kuuse juurde.
Kui olime jälle kuuse juures võttis Kadri mul käevangust kinni ja küsis:
“Kuuule Freya, mida sa seal kohvikus tegid?”
“Mida ma tegin?” küsisin ma imestunult.
“Meil ei olnud maski ees! Keegi ei küsinud mingit tõendit, kas me võime siin istuda või … ja minumeelest ei olnud kohvikus mitte ühelgi inimesel maski ees!”
“Mina ei ole küll midagi teinud,” ütlesin. “See on Kuusk! Kuusk teeb seda!”
“Kuusk?” küsis Kadri.
“Jah, see kõik on Kuusk, aga ma olen ise ka üllatunud – mul on nädala aja pärast kohting selle poisi isaga. Järve juures”
Kadri hakkas naerma “Ära jama. Ja mina sain kontakti vahetatud tema pojaga. Kavatseme koostööd teha. Selle t… viirusega”
“Kõik läheb hästi,” ütlesin Kadrile
“Kõik läheb hästi! Jõulud on. Detsember. See on muinasjutukuu. See loob uue alguse ja uued võimalused! Tule, astume siia raamatupoodi sisse!”
Läksime lasteosakonda. Suured ja ilusad muinasjuturaamatud piltidega. Valisin toreda väljaande. Sirvisin seda ja vaatasin neid sõbralikke ja kauneid illustratsioone. Lasin silmadega üle tekstide ja tasusin kassas raamatu eest. Palusin pakkida ta ilusasse kotti ja alles siis uurisin kuhu Kadri on jäänud.
Läksin teda otsima. Loomulikult seisis ta teadusraamatute riiulite ees ja oli midagi süvenenult sinna lugema jäänud. Märkas siis mind ja ütles: „Tohutult hea väljaanne, mul on just seda tarvis! Ma võtan selle. Kas sina juba valisid midagi välja?” küsis ta minu käest.
“Jaa,” ulatsin talle koti, “see on sulle, Jõuludeks! Ole rõõmus, õnnelik ja vaba! Uuri seda kingitust. Siit leiad kõik vastused!”
Kadri piilus kotti ja nägi muinasjuttu, värvilist. Laste muinasjuttude väljaannet.
“Oi kui tore! Ma lähen seda kohe kõigepealt koju lugema,” võttis ta mul spontaanselt kaelast kinni ja kallistas mind.
“Freya! Freyakene! Ma kohe teadsin, et ma pean sinuga kohtuma! Sa tood mulle lootuse, teadmise, jõu ja eesmärgi! Tänan sind!” ütles ta liigutatult ja läks kassasse oma väljaannet tasuma.
Vaatasin talle järgi ja muigasin “No vot – täpselt nagu ma ise – spontaanne uljaspea. Igast esimesest juhusest kinnivõttev. Igas juhuses parimat nägev. Spontaanne julgus, entusiasm ja parima tulemuse nägemine. Usk endasse. Usk sellesse, mis ta teeb! Usk inimestesse.
Kui ta minu juurde jõudis kallistasin teda ja ütlesin:
“Tänan sind ka, Kadri! Et meelde tuletasid! Mind ennast.”
Astusime raamatupoest välja ja jällegi tilises uksekell…