Ei olegi Viljandit nii tõsiselt vaadanud, kui seekord. Ja seda ainult kahe ja poole tunnise kõndimise käigus. Uskumatult mitmekülgne – iga maja on nii erinev. Hoitakse ka vana alles, ilma igasuguse häbita nõukaaegsed ka. Ajalugu on ajalugu, las olla. Ei ole ära vuntsitud. Mõni maja on nii vana ja räämas, et kohe-kohe kukub ümber. Lagunenud majad annvad linnale aktsenti või tumedust, kontrasti …
Järve ääres. Kunstnik
“Selline printsess II” Mul on valus, kui minu lähedased inimesed tunnevad ennast süüdi. Et nad minu tegemistest ei hooli
Massaažiteraapiat tehes ma tavapäraselt eelistan, et klient on vait. Nii saan ma keskenduda tema keha ja hinge tunnetamisele ja vajadusel avitamisele.
Aga minu juures käib kord kuus üks vanem naine, kes on pidurdamatu jutustaja. Kui ta mu juurde esimest korda tuli, siis pidin teda perioodiliselt vaikima manitsema (meelitama). Praeguseks aga naudin tema jutte täiega! Ta on võrratult köitev jutustaja. Ja loomulikult tiheda pagasiga!
Osa teraapia-tunnist on ta siiski kuss ja naudib minu annet. Osa ajast naudin jälle mina tema oma.
Mõnel korral on vajalik siiski mul öelda: „Nüüd võib veidi vait olla. Teeme siin mõned kinnitavad toimingud…” ja lõpetan tema avitamse energeetilse tervikuga.
ESIMENE PÄEV. Hääleharjutused. Esmaspäeval on kooriga kontsert. Häälepaelakesed on läbitud haiguse perioodist hellad ja üsna jõuetud, kuid see-eest näo- ja lõualihased annavad endast rohkem kui tavaliselt.
