Kui ma jutustan audiosalvestajasse oma jutustuse järgmist osa, siis kirjeldan enda ammukogetud hetki – mida ma tookord nägin ja tundsin.
Ma imestan alati, kui vaatan antud hetke tähelepanelikult nö ligemalt, et meelde jätta. Need ei avaldu ju mu järgmises joonistuses või ka järgmises luuletuses, pigem jäävadki niisama tallele.
Miks, imestan? Aga näed – nüüd oma kümme aastat või misiganes aastat hiljem tuleb see lagedale/on vajalik just selles jutus ja selles kontekstis.
Katkend mu pooleliolevast jutustusest
“Oliver, kas sa saaksid meid viia kuhugi lõunamere saarele, kus on kuum, päike ja palmid? Mhm? Kas sa suudad seda?” küsisin külmast lõdisedes.
Ma isegi ei jõudnud imestada. Lihtsalt maagiline rännak ongi nii loomulik…
Leidsime end öises varjulises onnis. Soe värske tuul ja meri rahutult mühisemas. Olime peaaegu uuesti unne suigatamas kui kuulsime äratavaid helisid, nagu oleks keegi kellukesega mööda kõndinud. Kobistasime oma asemelt välja, et selgitust saada, mille või kelle jaoks äratus oli.
Majadest väljusid unised mehed. Mõnel puhul ka naised, kes nendele midagi ulatasid. Suunduti ranna poole.
„Kalurid,” taipasime! Vaatasime taevasse, kus kauguses hakkas päike koidutama.
“Ma pakun kell on kolm,” ütles Oliver imestunult. “Kella kolme ajal minnakse juba merele?”
“Ju siis! Võibolla on neil võrgud välja pandud, … ah? Võrkudest kalu välja võtma?”
Oma neli-viis paati rühkis mootori popsudes merele. Paatide laternad vilkusid lainete taktis mustjasse sügavasse. Täpikesed muutusid väiksemaks ja jäid siis püsima nagu jaanimardikad öises metsas. Saabus vaikus. Pugesime lavatsitele oma und jätkama.