Olen tule-aasta skorpion. Seepärast ongi mõlemad – nii tuli kui vesi – minus esindatud.
See on sundinud mind olema ajakirjanik ja muudkui ühest paigast teise rändama. Uurima ja huvi tundma, mis elu teised elavad. Ja mitte selleks, et pasundada kõva häälega ja väljapaistvalt, vaid jutustada seda, mida muidu ei märgata, mis on märkamatu. See veetleb mind tohutult. Jutustada sellest, mis on tilluke.
—
Olin kümme minutit enne kolme Tapio juures. Parkisin oma auto tema aia taha. Ma ei tihka autoga tema majapidamisse sõita. Mitte ei tihka, aga tean, et minule see isiklikult ei meeldiks.
Tapio oli mul ukse peal vastas, latern käes. Piisavalt valge oli, kuid see oli soe tervitus. Embasime üksteist meeste moodi – lihtsalt õlgadele kätega toetudes. Polnud tarvis midagi öelda. (Nii nunnu!)
—
Jõudsin Tallinnasse.
Linn on muutunud. Selle keskus on nihkunud pepside kontoritöötajate juurest kärarikka liiklussõlme – rongijaama – ümbrusesse. Arhitektuuriliselt nostalgitseva, kuid pururikka puumajade rajooni. Linna loominguline koorekiht ja nendega sammu püüdev ärimaailm käib siin vaba aega veetmas ja asjalikult hängimas
—
Avasin rongi ukse ja astusin sisse. Järgmisel hetkel röögatas kolmas vile ning rong hakkas liikuma. Olin sekundi pealt seal, kus ma olema pidin: teadete tabloo näitas minu linnaosa nime viienda peatusena.
Selline sündmuste maagiline ette tunnetamine on minu puhul tavaline, kuid iga järgmine kord üllatab mind meeldivalt ja õnnestab uuesti. Õnnestab ja ulatab pileti maagilise teekonna jätkamiseks. Süvendab tänu oma saatuse eest, oma maagiliste võimete eest, tänu võimaluse eest elada just sellisel usaldaval viisil.